Planeedi Maa inimesed on kaua uskunud, et kõige olulisemad vastused asuvad kusagil väljaspool, arhiivides, raamatutes, institutsioonides või kaugetes õpetustes. Kuid üks kõige sügavamalt hoitud „saladusi“ ei ole peidetud seifi ega kirjarulli sisse. See on peidetud inimese enda sisse.

Üks visamaid ja mõjukamaid lugusid, mida on korratud, on väide, et 98 protsenti inimese DNAst on justkui „prügi“. See mõte on kujundanud viisi, kuidas mõistetakse inimest, tema potentsiaali ja tema piire. Ent kui vaadata seda ideed sisemise väärikuse ja terviklikkuse vaatepunktist, siis tekib lihtne küsimus, mida ei saa mööda vaadata, et kuidas saab jumalikus loomises üldse eksisteerida „prügi“. Selle narratiivi keskmes on vastuolu, sest tervik ei loo juhuslikke ja mõttetuid osi. Selle väite alternatiivne tõlgendus on, et see osa, mida on nimetatud „prügiks“, on tegelikult inimese sügavam plaan, algne kood, sisemine potentsiaal, mis ei ole kadunud, vaid on lihtsalt jäänud kasutamata.

Selles vaates omandab DNA teine tähendus. Seda kirjeldatakse kui mitmemõõtmelist antenni, mis võimaldab tajuda enamat kui viis meelt, ning luua ühendust laiema teadvusega. Seda käsitletakse kui mälukandjat, kuhu on talletunud inimese kogemuslik tarkus, õppetunnid ja sisemine meisterlikkus, ning millele saab taas ligi, kui teadlikkus avaneb. Samuti seostatakse seda ideega, et inimese „ebatavalised“ võimed, näiteks telepaatia, väga kiire enesetaastumine või intuitiivne tajumine, ei ole fantaasia, vaid potentsiaal, mis võib teatud tingimustel aktiveeruda. Kõige radikaalsem osa sellest käsitlusest on väide, et inimese sees on otsene ühendus jumaliku allikaga, mitte kui kauge autoriteet, vaid kui elu enda kood, mis teeb inimesest just selle, kes ta on.

Miks selline potentsiaal võiks olla varjatud või naeruvääristatud. Selle seletus on lihtne, kui mõelda kontrolli loogikale. Inimest, kes usub end olevat väike ja jõuetu, on lihtsam suunata hirmu, puuduse ja autoriteedi kaudu. Inimest, kes usub end kandvat endas tarkust ja iseseisvat ühendust tõega, on keerulisem petta, ning keerulisem hoida sõltuvuses süsteemidest, mis toituvad hirmust.

Selle narratiivi laiendusena kirjeldatakse ka „kolmemõõtmelise maatriksi“ ideed, kus madalsageduslikud mõjutused, nagu töödeldud toit, saastunud keskkond, infohirm ja pidev vaimne müra, aitavad hoida inimese sisemise potentsiaali uinuvas seisundis. Ning kui inimese „kood“ hakkab aktiveeruma, siis võib inimene kogeda, et keha hakkab tõrjuma seda, mis talle enam ei sobi, nii füüsilisel kui ka emotsionaalsel tasandil. Siia juurde liidetakse mõte, et planeedi energia muutused, päikese aktiivsus ja valguse sümboolika ei ole juhuslikud, vaid kujundlik „aktiveerimise järjestus“, justkui sõnum, et on aeg meenutada, kes inimene päriselt on.

Sellise käsitluse järgi ei toimu praegu ainult ärkamine, vaid ümberhäälestumine, ning mõnikord võib see väljenduda väsimuse, kõrvakohina või kehas tekkiva kuumuse tundena. Seda ei tõlgendata haigusena, vaid märgina, et keha ja teadvus kohanevad. Oluline on siiski rõhutada, et igasuguste püsivate või häirivate sümptomite korral on mõistlik pöörduda ka meditsiinilise nõu poole, sest hoolimine enda eest ei välista tervet mõistust.

See lugu on vaid üks niit suuremast vaibast, mida mõned nimetavad inimkonna vabanemiseks, ning teised sisemiseks kasvuks. Ükskõik, kuidas seda mõtestada, jääb keskseks mõte, et inimene ei ole „vigane süsteem“, vaid tervik, mille sees võib peituda rohkem, kui ta on seni endale lubanud uskuda.