Paljud on kindlasti märganud, et meie elu muutub üha ettearvamatumaks. Praktiliselt midagi ei ole võimalik ette planeerida (isegi mitte järgmiseks päevaks), tuleb kohaneda jooksu pealt, vastavalt pidevalt muutuvatele välistele dekoratsioonidele. Sellistes oludes on vaja osata olla mitte ainult paindlik, vaid ka säilitada stabiilne sisemine tasakaal ning teadmine, et kõik paratamatult
Maailmas on vaid kaks peamist valikut: armastus või hirm. Nagu ühes laulus öeldakse: seal, kus on hirm, ei ole ruumi armastusele. Kui iga inimene sügavamalt analüüsiks oma elu, märkaks ta, et kõik otsused ja valikud, mis on tehtud hirmust, on viinud tagajärgedeni, kus hirmuga tuleb kokku puutuda ikka ja jälle.
Süsteemne vanus on vaid numbrid dokumentides – arvutusprogrammi tulemus, mis loodi inimestele, kes sündisid maatriksi tingimustes. Tänapäeval maailm muutub välgukiirusel, eriti energeetiline olukord, ning need muutused on ilmsed. Seetõttu on number passis vaid formaalsus, mida ei tasu samastada oma tegeliku bioloogilise vanusega. Miks mõned inimesed näevad välja nooremad kui nende
Seoses muutustega ruumi seadustes hakkab muutuma ka põhjuslikkuse seadus. Karmaline tasakaalustamine kandis endas sügavat mõtet: inimene tegi midagi ja sai selle tagajärje. See toimis mitte ainult ühe elu jooksul, vaid kandus edasi järgmistesse kehastustesse. Sellest hetkest hakkab üha enam kehtima seadus: „Nõnda nagu sa usud, nõnda sulle antakse.“ See, millesse
See, mida välises maailmas nähakse, ei ole lihtsalt „tavaline kolmemõõtmeline elu”, vaid etapp Jumalikust plaanist, mis toob Maa ja kollektiivse teadvuse lähemale reaalsusele. Maa ei ole elutu pinnasetükk, mida saab kasutada ja ära kurnata, vaid elav hing, Jumaliku avaldumine, nii nagu ka iga inimene ja elu vorm. Enamik veel ei
On lapsi, kelle sünd ei ole juhus, vaid igivana hingede tarkuse tulemus. Nad saabuvad siia maailma justkui valguse saadikutena — säravate silmade ja puhta hingega, mis ei lase end tumedast puudutada. Nende kohalolek meenutab meile, et elu ei seisne täiuslikkuses ega vastavuses normidele, vaid armastuses, lihtsuses ja tingimusteta olemises. Downi
Kui palju kordi olete möödunud aasta jooksul tabanud end mõttelt: „Kui mitte see inimene…”, „Kui mitte see haigus…”, „Elu lihtsalt ei anna võimalust…”? Tundub, et kõik läheb valesti: tervis alt veab, lapsed ei kuula, töö kurnab ja minevik kisub alla nagu kivi kaelas. Ühel hetkel hakkame tundma, nagu oleksime oma
Laiskus – võib-olla üks „populaarsemaid“ puuduseid, mida inimesed tahavad endas välja juurida. Kuid laiskust sellisel kujul tegelikult ei eksisteeri. See, mida me nimetame laiskuseks (või prokrastinatsiooniks), on tegelikult enda tõeliste soovide sabotaaž. Kui inimesed püüavad seda „puudust“ välja juurida, muutub see sageli hoopis tugevamaks. Ja niipea kui lubame endale mõtte:
Kui oled juba palju aastaid järginud vaimset teed, siis võib-olla tunned ära selle pettumusttekitava seisundi, mida paljud praegu kogevad: Olles kulutanud aastaid kannatlikule tööle iseendaga – meditatsioonile, traumade tervendamisele, oma „varjuga“ kohtumisele, vaimsete õpetuste järgimisele ja vaimsete andide arendamisele –, tunned sa end nüüd justkui kinni jäänuna, suuna kaotanuna ja
Meie Hing tuli Maale, et töötada ja läbida oma õppetunde. Mida see tähendab? See tähendab, et meie ellu tulevad sündmused, millega meil on oluline õppida toime tulema. Ja õppetund loetakse läbituks siis, kui oleme kohanenud nende oludega, mis meiega on juhtunud, ning täielikult läbi elanud kõik tunded, mis on selle
