Artiklid

Paanikahoogude põhjuseid tõlgendatakse erinevates allikates erinevalt. Mõned väidavad, et need on seotud traumadega (peamiselt füüsiline vägivald või verbaalne agressioon, mille mälestused on liiga eredad ja võivad vallanduda isegi lõhnade kaudu). Teised seostavad paanikahooge ebastabiilse psüühika, alkoholi, narkootikumide või ravimite kõrvalmõjudega. Kolmandad räägivad vaimsetest rünnakutest või “vaimude sekkumisest”. Neljandad viitavad keha

Tunne väsimusest  ja igavusest elus on tuttav paljudele inimestele. Mõnele oli juba lapsepõlvest peale ebahuvitav mõõtu võtta uhkuses, võistelda väliste tunnuste järgi, saavutada karjääriredelil kõrgusi, ennast peres kehtestada jne. Mõni aga alles nüüd eemaldub tulemuste tagaajamise võidujooksust ja välisest kaosest – sotsiaalsetest kokkupõrgetest, poliitilistest mängudest, massihüsteeriast – mõistes, et tal

Märtsikuu energia annab tunda välist killustatust. See tähendab, et oled seisundis – ma tean, mida tahan, aga ei tea, kuidas seda saavutada. See seisund tekitab palju erinevaid impulsse ja algatusi „heade kavatsustega“, kuid sellele järgneb tagasilöök, kuna vanad meetodid ei sobi kokku uute reaalsustega. Võrdlus lapsega, kes esimest korda võtab kätte

Peaaegu kõik inimesed valetavad natuke: kuskil ilustavad, kuskil vaikivad midagi maha, kuskil jätavad midagi ütlemata. Üldiselt peetakse seda aga täiesti normaalseks. Olukorrad on ju erinevad. Näiteks on arste, kes ei räägi patsiendile tema raskest diagnoosist, vaid teavitavad ainult lähedasi, mõistes, et patsient ise ei suudaks sellist infot taluda. Samuti on

Hetke realiseerimine ja vastutus oma seisundite eest. Kujutage ette maailma, kus valitseb 100%-line telepaatia. Vaatate inimest ja mõistate, mis tal sees toimub, näete, millises meeleolus ta on. Midagi ei saa varjata, midagi ei saa välja mõelda. Maailm, kus teil on kõik need võimed, kuid mitte abstraktselt – armastuse maailm –, vaid kuidas

Heade kavatsustega on sillutatud tee põrgusse. Me kõik teame seda tuntud ütlust. Kahjuks võib seda sageli kasutada meie käitumisstrateegia kirjeldamiseks lastega. Loomulikult soovime neile ainult parimat ja sageli solvume, kui tänamatud järeltulijad sulguvad meie eest või põgenevad nagu tule eest. Mida me teeme valesti? Inimene on sotsiaalne olend. Kogu meie

Siin on kirjeldatud perveraanse nartsissisti käitumist, peamiselt emotsionaalsete ja armusuhete valdkonnas. Kuid sellise agressori ohvriks võib sattuda ka töökeskkonnas (suhted ülemus/alluv, kolleeg/kolleeg). Ka nendel juhtudel tegutseb perversne nartsissist sama skeemi järgi. Paljudele on ilmselt tuttav olukord, kus ülemus ainuüksi oma kohalolekuga tekitab aukartust. Püüate oma tööülesandeid ideaalselt täita, kuid ikkagi

Ärkamist (või valgustumist) kujutatakse sageli kui mingit ideaali: justkui oleks see tingimata inimene, kes elab vaesuses või erilistes tingimustes, omades teatud „õigeid“ omadusi – headust, kaastunnet, andestavust. Tegelikult ei ole ärkamine mingi kuvand ega kohustuslik „kostüüm“, mida inimene endale selga paneb; see on seisund, kus teadvustatakse oma tõelist olemust ja

Peatume üksikasjalikumalt perversse tsükli kahel esimesel etapil – võrgutamisel ja ekspluateerimine. Võrgutamine Võrgutades oma ohvrit, esitleb perversne isik ennast soovitud objektina. Ta käitub nii, nagu oleks teine inimene ainus subjekt maailmas, jättes mulje, et ta armastab. Tegelikult on see armastuse simuleerimine. “Ere pakend.” Perversse inimese tõelised iseloomujooned on alati varjatud,

Igaüks meist võib sattuda ringi, kus korduvad ühed ja samad sündmused. Sellest ringist välja pääsemiseks on vaja pingutada. Alustuseks tasub analüüsida oma elu ja pöörata tähelepanu sündmuste tsüklitele, mis perioodiliselt esile kerkivad. Kui hakkate neid korduvaid olukordi jälgima ja analüüsima, avaneb teil võimalus neist välja murda. Kuid kui hakkate sellest