Väsimus – see on huvi puudumine selle vastu, mida teed, mille tulemusena tekib füüsiline kurnatus. Kui tegevus lakkab köitmast, muutub see organismi jaoks ebaloomulikuks koormuseks, mida tajutakse stressina. Vastuseks hakkab keha kulutama energiat, mis on mõeldud sisemiste protsesside toetamiseks, ja see viibki väsimuse tundeni. Elu on mäng, ja selle mõte
Praegusel ajal, mil paljud varasema elu stereotüübid kokku varisevad, väärib erilist tähelepanu teema mehe ja naise suhetest paarisuhtes. Nende suhete väline raamistik on oluliselt muutunud, kuid sisemine sisu osutub sageli iidseks jäämäeks, mille vastu purunevad teadvustamata lootused. Alustame raamistikust: pompöössed pulmad ja skandaalsed lahutused jäävad minevikku, noored inimesed hakkavad koos
Haavatav olla on keeruline, sest palju sõltub ümbritsevast keskkonnast. Kui sul on palju sõpru ja lähedasi, kes sind toetavad, on tundeid lihtne väljendada. Kui süda avaneb, muutuvad kõik sinu ümber lahkemaks ja pehmemaks. Aga kui sul on palju vaenlasi või oled kellegagi pidevas konfliktis, siis südame avamine võib tuua hoopis
2023.–2024. aastatel lagunes suur hulk karmalisi paare, kellest paljud olid koos olnud aastakümneid. (Karmalised paarid – need, kellel on palju ülesandeid varasematest eludest.) See protsess jätkub ka praegu uue hooga, mõjutades lisaks paljusid partnerlussuhteid ja sõprussidemeid. Paljudel on tekkinud tunne, et neid lahutati kunstlikult, justkui viidi nad ühest reaalsuse harust
Minu lugejale on praegune aeg lõpliku teelahkme ja lõpliku valiku aeg. Me elame läbi olulist hetke, kus iga oma sammu, iga tegevuse ja iga sõnaga sõna otseses mõttes kuulutame: “ma valin uue elu”, “ma valin enda väärtuse”, “ma valin rahu”, “ma valin selle, mida valin, mitte ei võitle sellega, mida valite
Kõige tavalisem vanus, mil inimesed pöörduvad psühholoogide ja teiste abistavate elukutsete spetsialistide poole, on praegu 40–50 aastat. Põhjus on sageli üks ja kõlab umbes nii: „Olen segaduses. Elu on ummikusse jõudnud. Ma ei tea, mida teha. Kõik on lagunenud igas valdkonnas. Ma ei suuda enam nii edasi elada“ jne. See
Maailm läheb sõna otseses mõttes hulluks: pöörane tempo, pidevad ülesanded, ülemäärased ambitsioonid, ootused, hirmud, võrdlused teistega, lõputu võidujooks. Ja nii möödub elu, aga ilma sinu osaluseta selles. Nii kaotab inimene iseenda, põleb läbi, hakkab haigestuma ja kui ta ka siis aru ei saa, sureb. Ja kellelegi ei tule pähegi, et
Mitte kõik inimesed pole inimesed… Alustan seda зщыешегые sellise, võib-olla mõne jaoks kummalise fraasiga. Lugege see veel kord läbi. Sest see on tõesti nii. Väliselt, eriti üksteisest mitte erinedes – kaks jalga, kaks kätt ja pea – on inimesed siin Maal sisemiselt väga erinevad. Ja on ka tühje inimesi. Nende
Kas olete kunagi tundnud kättemaksusoovi? Väga põletavat soovi kätte maksta kellelegi, kes on teid väga valusalt solvanud? Nii, et see inimene kindlasti mõistaks ja tunneks, kui valus oli teil tema tegude tõttu. Võib-olla te lõpuks ei maksnudki kätte, aga selline soov oli – kas teil on olnud selliseid hetki? Või
Inimene tajub maailma kui midagi objektiivset, mis eksisteerib väljaspool teda. Tundub, et reaalsus on liikumatu, stabiilne ja sõltumatu meie mõtetest ja tunnetest. Kuid kui vaadata tähelepanelikult oma elusündmusi, kohtumisi inimestega ja olukordi, mis korduvad ikka ja jälle, võib märgata seaduspärasusi. Need seaduspärasused ei ole lihtsalt juhused, vaid peegeldus meie sisemistest
