Neile, kes mind loevad, on sisemise vaikuse mõiste juba muutunud loomulikuks, kuigi veel pool aastat tagasi oli palju küsimusi: mis minuga toimub? Miks selline tegevusetus? Miks miski ei paku huvi, miks olen justkui pidurdunud seisundis? Kardan, et jään kõigest ilma, tuleb midagi teha, joosta, püüelda, õppida, tegutseda, planeerida… Nüüd aga
Ma tahaksin teile selgitada peamist viga, mida teevad inimesed, kes isikliku arengu treeningute ja erinevate idamaiste praktikate kaudu hakkavad vaimselt arenema. Loomuliku inimarengu süsteemis püüavad nad hüpata esimeselt arengutasemelt otse viimasele. Kas teate Abraham Maslow vajaduste püramiidi? Lisan Pildi, et teaksite millest juttu on. Milles seisneb siis peamine viga ja probleem
Mõned inimesed ei hooli sellest, mida teised neist arvavad, sest nad hindavad ennast sellisena, nagu nad on. Kuid on ka neid, kellele on väline hinnang suuremal või vähemal määral oluline. Nende enesehinnang ja enese tajumine kui hea või halb inimene sõltub sellest, kuidas teised neid kohtlevad, mida neist räägitakse ja mõeldakse. Mis
Kannatus, mis täidab ja võtab aega, annab elule kaalu ja tähtsuse. See on nagu tööle minemine – kui oled kannatama hakanud, oled justkui hõivatud. Kogu närvisüsteem tegeleb sellega, et reageerida kannatuste põhjustatud hormoonidele ja vähendada nende mõju kehale. Kui inimesele öelda, et on võimalik elada ilma kannatusteta, võib see teda šokeerida,
Teema, millele täna tahan tähelepanu pöörata, on juba mitmeid kordi käsitletud – see on ausus iseendaga. Kuid täna esitan selle teema veidi teises valguses. Minu tänane sõnum ei ole kõigile (paljud on selle piiri juba kindlalt ületanud), kuid enamusele on see siiski oluline meeldetuletus. Nii et elame taas läbi perioodi, kus kerkivad
Sügis on vältimatute muutuste aeg. Meie käes on suunata muutused vajalikku suunda ja parim tee selleks on töötada oma mõistusega. Pakume 10 afirmatsiooni, mis laadivad teid positiivse energiaga, aitavad uskuda endasse ja saavutada soovitut: „Ma võtan tänuga vastu sügise ilu ja rahu.” „Ma naudin elu lihtsaid rõõme ja leian õnne
Enamik meist on juba kogenud, kuidas kuulda oma tõelist mina, vähemalt kord. Oleme õppinud eristama: kus olen mina – tõeline, ja kus on ainult minu roll. Keegi tunneb end vaid välkude sära all, keegi suudab kauem jääda truuks endale. Kuid me oleme endiselt osaliselt mängu raamides: meie lapsed õpivad koolides, ülikoolides
Ausalt öeldes tahtsin ma artikli pealkirjaks panna „Suremine, et uuesti sündida“, kuid oleme oma aja jooksul tugevalt programmeerinud kollektiivsesse teadvusse surmahirmu, et mitte sellest Mängust enneaegselt põgeneda. Seetõttu ei tahaks ma seda illusioonide massi selles teemas taaselustada. Eelkõige arusaama, et surm on hetk, mitte protsessi tulemus. Tuletan lihtsalt meelde, et
Esimene ja kõige olulisem märk stagnatsioonist, et sa ei liigu edasi see on haigus. Eriti kui see on raske ja takistab elu täiel määral kogemist, piirdub füüsilise liikumise ja tegevuste piirangutega. Näiteks kui inimene ei saa elementaarseid asju teha ilma valuta: kõndida, midagi kätes hoida, teha igapäevaseid toiminguid või osaleda
Maailm muutub meie silme all. Kõik see, mis oli varem inimestele nii tähtis saavutuste, enesearmastuse, enesekehtestamise, ellujäämise ja materiaalse tähtsuse osas – see kõik on paljude jaoks kaotanud oma väärtuse .Isegi need, kes pole kunagi mõelnud harmoonia või vaimse tee üle, satuvad aeg-ajalt justkui tardumusse ja tunnevad, et nende välised
