Sõnad suudavad üha vähem väljendada seda, mida me kogeme. Üha enam tekib soov vaikida ja rõõmustada. Ja ma tahan täna jagada rõõmu teiega. Ma tahan tuua paralleeli meie isikliku kogemuse ning Universumi arenguga, Jumala teostumisega. See aitab väga hästi mõista, kes me oleme ja kui imeline on kõik.

Ma olen korduvalt rääkinud polaarses maailmas elamise eesmärgist – maailmast, kus meie, Hinged, Looja sädemed, mängisime inimkehades, kogudes armastuse kogemust vaatamata “nähtavusele”. Kogu see maailm, mitte ainult mateeria, vaid ka mõtete ja tunnete maailm, energia ja peenemad tasandid, on peegeldus – peegeldus Looja kavatsustest ja unistustest, mis on ellu viidud läbi Tema osade – meie.

On teada, et inimene on Loojale sarnane peamises – võimes luua oma reaalsust. Ja minu kuulajad teavad kogemuse põhjal, kuidas see toimub.

Teekonnal Iseenda juurde hakkame esmalt hämmastusega mõistma, kuidas loome oma ebameeldivusi ja probleeme. Seejärel, muutes oma sisemist seisundit ja vabastades end “ohvri rolli” illusioonist, hakkame looma seda reaalsust, mis meid rõõmustab.

Olen rääkinud ka sellest, et igas raskuses peitub energia tõusuks. Tagantjärele vaadates mõistame, et ilma nende pingeliste sündmusteta ei oleks me leidnud endas jõudu selliseks hüppeks õnne poole. Ja õnn on võimatu ilma omaenda armastuse võime avamiseta.

Nii lükkavad rasked eluolukorrad meid õnne otsima ja sellel teel õpime, et ainult meie enda võime armastada ja kiirata soojust ning vastuvõttu, loob välised kingitused – heaolu, tervise, toe ja soojuse teistelt.

See ei ole olnud alati nii. Paljud elud oleme oma hinge teemante lihvinud ja mänginud erinevaid rolle – olnud nii ohvrid kui ka timukad. Sealt on meisse kirjutatud hirm järgida oma hinge häält, mitte ühiskonna norme.

Oluline on rõhutada: selle maailma kannatused ei olnud viga, vaid arengu tingimus. Maailma loomisel oli vaja peita Looja – Armastus – nii, et maailm paistaks iseseisev ja toimiks omaenda seaduste alusel. Vastasel juhul ei oleks “mäng” olnud tõsiseltvõetav ega oleks sündinud vaimu kangelasteod – armastus, ohverdus, kaastunne.

Selleks loodi illusioon eraldatusest, mida kirjeldatakse Pandora laeka metafooriga. Kuid erinevalt müüdist pole mitte “avatud” laegas toonud kaasa hävingu, vaid justkui “suletud” laegas lõi tumeda loori, milles me pidime südametest ise valguse välja tooma.

Seetõttu muutusid materiaalse maailma seadused vastupidiseks vaimsetele: kui mateerias tõmbavad vastandid üksteist, siis vaimses maailmas tõmbab sarnane sarnast.

Praegu on toimunud uus ühendus: algse kavatsuse ja peegelduste ühinemine. Pandora laegas on tõeliselt avatud – illusioon ööst ja eraldatusest on purunenud. Seda tänu sellele, et inimeste südames kogunes piisavalt valgust ja armastust, mis lõhestas programmi, mis illusiooni toitis.

Seda ei teinud inglid ega jumalad – seda tegid inimesed oma südame valgusega.

Me oleme astunud täiesti uude ellu. Ja kõik, mis meil praegu takistuseks on, on vaid harjumus jääda vana illusiooni külge. Harjumus uskuda eraldatusse ja ohtlikkusse. Tegelikult toetab maailmakord nüüd ühtsust. Küsimus on vaid selles, millesse sina isiklikult usud – kas hirmu või armastusse.

Me elame unikaalset aega: vanad kogemused sulguvad ja uued avanevad, surmahirmu programmid kirjutatakse ümber. Jumalik tuli, mis voolab läbi fotonvöö, muutub järjest tugevamaks ja lõpuks katab kõik enda valgusega. Seda energiat ei saa ühildada mitte-armastusega, seetõttu kerkivad meis praegu pinnale vanad tunded – kurbus, valu, tühi­kus. Väga oluline on need vabastada ja muuta valguseks, meenutades end igavesena, kes on mänginud lugematuid rolle.

Just see aeg loob piiramatud võimalused. Teie südame valgusest võib hetkega sündida uus reaalsus. Piisab, kui armastusega aktsepteerite oma valu või varjuosa.

Kui tulevad rasked seisundid, tervitage neid nagu sõpra – teades, et nad on tulnud, et vabaneda. Kui keha kogeb ebamugavust, rõõmustage, sest läbi keha voolab valgus, mis tahab maailma täita.

Elutähtis on nüüd elada iga hetk tänulikult, sest nii me aitame ärgata teistel ja aitame ka ühtlasi iseennast. Kui viibime harmoonias ja vaikuses, voolab läbi meid jõud, mis loob uue kauni maailma.

Need vaikuse hetked, kontakti hetked oma Hingega, on ütlemata tervendavad ja väär­tuslikud. Just siis oleme tõelised peeglid armastusele. Kui muutub see, kes peegeldub, muutub kindlasti ka peegeldus.