Me kõik oleme lapsepõlvest saadik õppinud elamiseks maatriksis. Me õppisime varjama oma tõelisi tundeid, teesklema, silmakirjalikult olema vastavuses perekonna ja ühiskonna normidele. Selleks pidime oma hinge katma maskiga ja valusalt sellesse maski sisse kasvama. Aga nüüd kui see polaarmäng on lõppenud, on tulnud aeg see mask maha võtta. Seda ei saa teha vaid  tahtejõuga, aga saab seisundiga kui sa tunned “ma olen rollist väljas ja elan oma hingega”,  õrna hoolivuse ja tähelepanuga iseendale. Sest kui me tunneme ennast hästi – me lubame oma keha sagedustel võtta suurema osa oma hingest ja Hing, vaadates läbi meie silmade, näeb maailma hoopis teistmoodi.

Ainult hinge positsioonilt näeme, mis on elu tegelikkus. Sest olevik ei tähenda probleeme tööl, abielu, auto ostmist ja “pole halvem kui naaber”, olevik on nüüd, nagu varemgi, meie oskus armastada, meie võime kiirata soojust ja vaadata tulevikku uudishimuga, mitte pingega ja ohutundega. Meie võim mängida ja olla kui laps selles reaalsuses, olla meie ise, ilma piiride ja rollideta. Siis pole oluline, kas sul on  kujunenud tavalise “isiku elu”, kas  oled ehitanud karjääri ja “õigesti”  kasvatada oma lapsi. Tätis on kohe tõsta oma vibratsioon, luua endale ruumi oma kodus, et saaksid olla rahus, mõnusalt asetada pehme padi külje alla, kallistada oma last ja juua maitsvat teed istudes soojuses pehme pleedi all. See on tegelikkus. Selles ongi mõtte,  sest ainult parandades oma meeleolu ja sisemist olemist, saad jõudu Elada, mitte väljaelada.

Samamoodi kõik mõtted, mis tulevad mõistuse arusaamadest – ” ei tohi niimoodi käituda! kuidas teised seda näevad, kas see on ok?”- see kõik tuleb rollide mängimisest. See kõik on varem olnud vajalik ja arendas meid, kuid nüüd on liikumapanevaks jõuks vaid hing ja süda.  Olla naeruväärne, kohmetu, mitte sobilik, ebapiisav ja isegi teistega vastuollu sattumine ei ole nii ohtlik kui teesklemine selles rollis, millest me juba oleme ammu välja kasvanud.

Meis võib tekkida tunne, et teatris on lõppenud suur näidend – põnev, kostümeeritud, ilus… Ja nii kahju, et see on läbi, aga sa mõistad – teatrist väljas ootab sind Elu. Lava on kadunud, puuduvad dekoratsioonid kuid veel tegelased mängivad edasi oma kostüümides ja teesklevad, et näidend veel jätkub. Aga sina ja mina – need, kes on juba teadlikult teatrilavast välja astunud (vähemalt mõnes valdkonnas) – hakkame siinsamas meie enda Elu manifesteerima. Isegi siis, kui me oleme näitlejate seas, võime neile silma vaadata, õlale patsutada ja anda nendele oma tõelise elu sõnumi. Siis hakkab see, kes mängib tundma, et on olemas Elu, et see on meie sees ja voolab läbi meie ja pole seotud väliste atribuutidega.

Kui me vabastame enda rollist, siis hakkame nägema, kui ilus on elu, kui põnev on see mäng, milles oleme, kui rõõmus ja õnnelik on tabada hetki olemisest looduses, oma lähedastega – lihtsalt olemisest. Ja siis mõistame, et tõeline elu ongi kohalolu nautimine. Ennast kõikjal suurepäraselt tunda ja rõõmu leida. Jah, vabanedes rollist, peame me õppima õnnelikuks olemise kunsti. See on raske, sest inertsuse jõud on suur, sest meie keha biokeemia on harjunud ärevusega, masendusega, muretsemisega,  sest mõistus ei taha lõpetada võrdlemist ja pidevalt pealetükkivate mõtete jahvatamist. Aga mäleta, et igaüks meist on praegu Armastus ja süda on valmis armastama ja ta igatseb armastust. Me jätkuvalt piinleme selle üle, et me ei saa endale tähelepanu  suunata, me jätkuvalt tunneme pahameelt või laseme teistel meid kasutada ja manipuleerida, on lihtsalt meie mineviku rollide mängimine. Kuid pane tähele, et just see rollimäng on see, mis meid vabastab.

Selgub, et just selle rolli mängimine, sunnib meid leidma jumalikku vaadet sellele elule. Sest just see elu sunnib meid rollist välja astuma. See pole sugugi juhuslik, et kõik meie mineviku traumad on olnud vajalikud, sest just keskkonna vastupanu kujundab sisemise arengu. Aga nüüd on väga oluline enda jaoks muuta oma fookust – mõista, et just praegu sul on  olemas kõik, mis sind õnnelikuks teeb. Sa pead seda lihtsalt märkama, tundma, tunnistama seda endas ja mitte võitlema sellega, mis sind segab. Me mängime pimesilma mängu – ma ei näe head, ma näen vaid halba. Aga see on ainult meie valik, kas võtta silmakate maha ja näha seda ilusat maailma, milles me praegu oleme. Sest kui inimene armastab, siis on tema jaoks kõik ilus. Paljud on märkinud, kuidas reaalsuse tajumine muutub sõltuvalt meie seisundist. Lihtsalt tea, et ükskõik, mida sa koged, ükskõik, kui õnnetu sa iseendaga oled, ükskõik, kui halvasti sa ennast tunned – see on lihtsalt osa mängust ja tõeline sina on armastus.