Agressioon – see on loomulik tunne, mida põhjustab kortisooli hormooni tõus. Selle olemasolu käivitab kehas programmi „võitle või põgene“. See seisund on evolutsiooni poolt loodud elu säilitamiseks ohu korral ja sunnib otsima turvalisemat seisundit.

Agressioon on oma olemuselt energia, millel pole kuhugi minna, kui seda maha surutakse. See energia on vajalik tegutsemiseks enesesäilitamise ja turvalisuse tagamise režiimis.

Kui inimene surub agressiooni maha hukkamõistu, süütunde või hirmu tõttu, et mitte teisi haavata, jääb see energia kehasse ja psüühikasse, provotseerides organismi erinevate haiguste ja psüühiliste probleemide tekkeks.

Agressiooni, viha ja raevu mahasurumine tõstab veelgi kortisooli taset, mis on otseselt seotud ärevushäiretega. Agressiooni ignoreerimise tulemusena muutub see keelatud tundeks, mis võib avalduda ärevuse, paanikahoogude ja erinevate ebamugavate seisunditena.

Veelgi enam, selline suhtumine agressiooni – selle eitamine, alahindamine ja ignoreerimine – näiteks siis, kui juba lapsepõlvest peale teatakse, et „vihastamine on kole“ või „ohtlik“, paneb aju asendama agressiooni sotsiaalselt vastuvõetavate ilmingutega, nagu ärevus, süütunne, sarkasm, alavääristamine või küünilisus.

Läbielamata viha muutub hirmuks, näiteks: „Mis siis, kui mind hüljatakse?“, „Mis siis, kui ma teen midagi valesti, ma eksin?“ Samal ajal töötab keha ülekoormuse režiimis, sest kõik süsteemid on kõrgendatud ohu seisundis. Käivitub „võitle või põgene“ mehhanism, mis tähendab, et inimene valmistub rünnakuks, mida tegelikult ei toimu ega ole ka lähitulevikus oodata.

Agressiooni mahasurumine tekitab kontrolli kaotuse, mille tulemuseks on abituse, kasutuse või üldise alavääristamise tunne – nii enda kui ka oma elu suhtes. See on eriti märgatav siis, kui inimene on aastakümneid ignoreerinud oma piire ja emotsioone. Sellisel juhul hakkab aju uskuma, et maailm on ohtlik ja et seda ei ole võimalik mõjutada.

Nii tekivad depressioonid. Näiteks, kui tööl ärritab teid keegi oma suhtumisega, kuid te ei saa vastata ega teda paika panna, vaid talute viimase piirini, sest vihastamine on „halb“ ja teid võidakse vihastamise või skandaali tõttu vallandada. Seetõttu vaikite, vihastate vaikselt oma hinges, kardate öelda, mida sellest inimesest arvate, ja ärevus iga tööpäeva eel kasvab. Lõpuks ei taha te enam hommikul üles tõusta ega tööle minna.

Sel viisil püüab teie keha teid kaitsta selle inimese ja temaga suhtlemise vajaduse eest. Te väldite viimase hetkeni avatud konflikti inimesega, kes teid ärritab, sest olete harjunud oma tõelisi tundeid sügavale peitma.

Kuid keha ei saa petta, mistõttu avaldub kogu mahasurutud agressioon lihaspingetes, ülierutuses, sõltuvuste tekkes ja muudes viisides, kuidas põgeneda iseenda ja oma sisemiste probleemide eest. Näiteks võib keha väljendada agressiooni läbi kokku surutud lõualuude, mis põhjustab peavalu, või õlgade pinge kaudu, mis viib südamevaludeni.

Veelgi enam, keha probleemid tõlgendab aju ekslikult ohu signaalidena, käivitades uuesti tsükli ärevus – veelgi suurem emotsioonide tõus, mis omakorda viib krooniliste seisundite ja elundite haigusteni.