Aasta aastalt kasvab tänapäeva maailmas nende inimeste hulk, kes elavad ärevusega, ka siis, kui seda pole ametlikult diagnoositud. Ja kui ärevus muutub püsivaks taustaks, võib see inimesele tunduda nii kurnav, et ta igatseb ainult üht. Et keegi võtaks selle tunde temalt ära. Et keegi peataks need lõputud mõtteread, mis algavad sõnadega mis siis kui see juhtub või mis siis kui mul ei õnnestu. Et keegi vabastaks ta hirmudest, pingest ja kahtlustest, sest see kõik hakkab takistama liikumist. Ärevus ei ole ainult ebamugav tunne. Ta võib saada suureks piduriks inimese kasvule ja eneseteostusele.

Ärevus töötab nagu nähtamatu käsipidur. Inimene justkui tahab astuda edasi, kuid sisemine pinge hoiab tagasi ja sunnib paigale jääma. Veel keerulisem on see, et alati ei märgata, et tegu on ärevusega. Sageli nimetatakse seda lihtsalt hirmuks ja ei tehta vahet. Hirm kuulub hetke, kui oht on päriselt kohal siin ja praegu. Ärevus on teistsugune. Ta loob ohud ette. Need on mõtted tuleviku kohta, mida praegu tegelikult ei toimu. Kuid keha ei tee alati vahet. Organism reageerib sageli nii, nagu oht oleks juba käes. Nii kulub elujõudu rohkem kui vaja, sisemised ressursid kahanevad ja pikema aja jooksul kannatavad nii elu kvaliteet kui ka vastupidavus.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.