Tahan teiega rääkida ärevuse põhjustest. Oleme harjunud pidevalt muretsema laste, eakate vanemate, teiste sugulaste ja sõprade pärast… Paljud märgivad, et ärevusseisund on neile koormav, ent ometi ei suuda nad sellest vabaneda.

Ärevusel on mitu allikat ja esimene neist on kollektiivne massiteadvus. Kasvasime üles keskkonnas, kus on normaalne muretseda, ärevust tunda ja karta. Pealegi on kogu uudisteruum sellele üles ehitatud — saated, vestlussaated jne.

Kujutage ette, kui palju televiisoreid teie ümber töötab! Teid ümbritseb pidevalt väli, mis januneb ebameeldivuste järele.

Massiteadvuses on välja kujunenud eluhoiak, kus on tavapärane arutada: „Aga mis siis, kui juhtub see või too“, „Juba on näha esimesi sümptomeid, et epideemia on tulekul“… Teatud seltskondade suhtlus põhinebki ebaõnnestumiste ja jamade „läbiseedimisel“. Inimesed arutavad halba, valmistades end alateadlikult kohtumiseks sellega. See on aga puhas massiteadvuse lõks, sest selles paradigmas toimub ärevuse pidev toitmine.

Seepärast, kui ärevus tuleb peale isegi ilma otsese põhjuseta, tuleb mõista: elame pidevalt mürgitatud atmosfääris ja loomulikult resoneerime sellega. Tegemist on teatud sageduste reaalse füüsilise mõjuga — teid justkui kiiritatakse röntgeniga. Vaja on teadlikku pingutust, et oma teadvust ümber lülitada, keha vibratsiooni tõsta ja hakata liikuma vastuvoolu kollektiivsele massiteadvusele.

Teine ärevuse allikas on perekondlikud stereotüübid. Enamasti on igal perel omad hirmud. Vaadake minevikku ja uurige, millise kaotuse, mille pärast muretsemise muster teie perel seoses endi ja lähedastega on olnud.

See võib olla haigushirm, vaesusehirm, ebastabiilsusehirm, kaotusehirm, hirm silma paista, hirm osutuda teistest kehvemaks, hirm jääda ilma mehest jne.

Kui analüüsite oma ärevusi, näete üllatusega, et 99% juhtudest pole need „teie“ ärevused, vaid perekonna traditsioonilised ärevused. Ja kui te oma tunde ära tunnete ning mõistate, et see pole teie oma, on sellega palju lihtsam tööd teha.

Nende alateadlike perekonnast omandatud programmidega tuleks muidugi tegeleda mitte hetkel, mil teid raputab ja „viskab“, vaid ette.

Kolmas ärevuse põhjus on meie temperament ehk viis stressi ületada. On inimrühm, kellel sõltumata arusaamadest ja perekondlike ärevuste teemade läbitöötamisest „tuleb“ stressiolukorras ärev olla.

Sellesse rühma kuuluvad näiteks sõdalasliku mentaliteediga inimesed. Sõdalasliku meelega inimesele on raskustes ja tasakaaluolukorras keeruline edukas olla — ta on edukas lahingus. Seepärast tekitab ta endale võitluse, et seda ületada. Ja ärevus on viis luua endale vaenlane. Niisiis, kui sellisel inimesel tekivad kahtlevad mõtted, ebakindluse tunne ja ressursi kadu, genereerivad nad tohutul hulgal ärevust.

Või kuuluvad sellesse rühma need, kellele on kergem ärevust tunda kui enda sees tööd teha või tähelepanu mujale viia. Ärevil olla on neile kõige lihtsam, seepärast nad pingestavad ärevust. Stressihetkel käivitub neil alateadlik programm: kõrvale juhtida tähelepanu siseilmast ja peituda välisesse. Tegeledes väliste sündmustega kulutab inimene kuidagi energiat. Kurb on aga see, et selline reageerimisviis tõmbab nagu lehter kaasa ümbritsevaid ja lõhub suure tüki elust, mis hiljem rikošettina lööb tagasi selle sama inimese pihta.