Ma olen varem  rääkinud praeguse võimaliku apaatia põhjustest:

✅see on aastatepikkune vägivald iseenda vastu (enda sundimine tegutsema teatud ühiskondlikes raamides),

✅väsimus sotsiaalsete rollide täitmisest,

✅ja tegelikult ego lahustumise protsess – üleminek südamega tunnetamisele

Inimesed, kes järgivad armastuse jõu leidmise teed, jõuavad varem või hiljem vältimatult kohustusliku etapini – ümberseadistumise etapini väliselt sisemisele. Praegu on selliste inimeste arv juba suur, kuna hinged ärkavad massiliselt. Ja just seda etappi iseloomustab:

✔️apaatia,

✔️täielik ükskõiksus välise suhtes

✔️absoluutne soovimatus tegutseda ja üldse ühiskonnaga suhelda

Ja muidugi hirmutab see seisund inimesi, kes on harjunud saavutama kõike väliste pingutustega, kes on kasvatatud selles vaimus. Ja isegi kui nad usuvad mind selles, et see etapp on vältimatu ja tuleb lihtsalt see läbi elada (st lubada endale täielikku tegevusetust vähemalt kolme-nelja nädala jooksul), satuvad nad ikkagi paanikasse mõistuse vastuargumentide ja selle poolt joonistatud hirmutavate tulevikupiltide mõjul: rahapuudus, haigused, asotsialiseerumine jne. Eriti raske on neil, kellele sellised sümptomid langevad esimest korda.

Pole vaja karta, et jääte sellesse apaatia seisundisse kogu ülejäänud eluks. See on vaid ajutine etapp, mis on mõeldud selleks, et saaksite oma Hingega paremini tuttavaks, õpiksite kuulma tema häält. Kui Te naudinguga tegelete koduste toimetustega, vaatate head filmi, jalutate pargis, jälgite rahulikult elu oma rõdult jne, teeb Teie hing oma sisemist tööd. Ja kui asjaolud kujunevad nii, et saate endale lubada kõike eelmainitut ning puudub tõmme välise aktiivsuse poole, siis järelikult pole Teil praegu vaja aktiivselt tegutseda.

Kui Teil on vaja välja minna, kujuneb elu nii, et Te ei saagi koju jääda. Kuid seni jätke kõrvale kõik muremõtted selle kohta, kuidas Te elate, milline on Teie sotsiaalne roll jne. Praegu on kõige tähtsam sotsiaalne roll – olla tasakaalus, olla sisemiselt rahulik, säilitada harmooniline seisund.  See on suurim panus nii ühiskonda, ellu, Teie suguvõssa kui ka Teie lastesse.

Igasugused etteheited endale pikaleveninud ebamäärasuse, tuleviku korrastamatuse pärast on illusoorsed.See on meie mõistus, mis meid kavalalt petab. Tulevik ei saagi olla korraldatud. Kui Teile tundub, et Teil on tuleviku garantiid, eksite sügavalt – need on dekoratsioonid, mis võivad ühel hetkel süttida nagu tikk ja kõik puruneb: iga pank võib pankrotti minna, iga perekond laguneda, maja põleda, sõda alata – ükskõik mida.

Tuleviku kindlus – see on mõistuse absoluutne illusioon. Konkreetsete plaanide ja nende järjestikuste sammude kaudu realiseerimise aeg on möödas.Enam ei toimu ajaloo lineaarset lahtikerimist nagu varem, seepärast pole ka võimalik midagi planeerida. Võib olla ainult soovitud tundeid, näiteks:

✅”oleks hea end merel hellitada”,

✅”oleks hea elada avaras kolmetoalises korteris”

✅”oleks hea töötada sellistes tingimustes ja sellise raha eest” jne.

Kuid kogu teie praegune tegevus peaks olema suunatud ainult sellele, et olla õnnelik antud konkreetsel hetkel. Kui olete hõivatud hetke õnnega – toidu maitse maksimaalse tunnetamisega, riiete meeldivusega, soojusega inimeste vastu, keda näete – toob elu ise teieni vajalikud sündmused ja nähtused: vajalik kuulutus satub silma, vajalik inimene tuleb vastu, ootamatu pakkumine saabub jne. Sest tulevikku pole olemas, on ainult olevik, milles te saate luua endale ressursiseisundi, ja siis olete võimeline märkama seda oma järgmist sammu, mis tuleb teile kasuks.

Seni, kuni me tahame endiselt mõistusega mingeid plaane ehitada, ei saa me õppida hinge tundma ja uutmoodi elama.Kui selle asemel, et sukelduda sissepoole, me ikka ja jälle askeldame väliselt, me ainult hajutame end väliste tegevustega ja tühjeneme veelgi rohkem.Seepärast tuleb esmalt kõrvaldada endas see vastuolu — meile tundub, et kui me järgime oma sisemist tasakaalu, siis me ei taha enam kunagi aktiivselt tegutseda.

See ei ole nii – paljud teist on juba kogemusest veendunud, et kui te lubate endal olla tasakaalus, olete võimelised tundma soovi näidata üles mingit aktiivsust. Ja meie paanika oma tegevusetuse pärast — see on vaid range sisemise vanema hääl või tagajärg täiskasvanute torkimisest, kes meid lapsepõlves ümbritsesid: “Ära maga — külmud ära”, “Laiskus sündis enne sind” jne.Aga asi on selles, et kõige aktiivsem väline ilming ei välista, vaid vastupidi, toetub sügavale sisemisele stabiilsusele ja harmooniale.

On lahutamatu seos sisemise rahu ja välise aktiivsuse vahel, ja kui te võitlete sisemise rahu poole püüdlemisega, raiute samal ajal läbi välise aktiivsuse juure. Seda on vaja kõigepealt oma peas korrastada. Seepärast on täiesti kasutu end tagant sundida, tuleb vaid ühenduda oma Hingega. Ja see on võimalik ainult ühel viisil: tänada ennast ja elu selle eest, mis on, armastada iga käesolevat hetke.

Lubage endal keskenduda sisemisele ja tunda õrna sisemist soojust elu vastu.Sest kui palju te olete endast välja pannud soojust ja tänulikkust elu vastu, täpselt nii palju tuleb teie juurde väljastpoolt soovi tegutseda ja elada. Aga kui ei tule, võib-olla te petate end milleski? Sest pikaajaline (mõnel kogu elu vältel) jõuetus – see on märk sellest, et te olete, vastupidi, oma Hingest kaugenenud.

Eriti mitmeaastane püsiv nõrkus – see on absoluutne oma Hinge mittekuulmine. Kui te olete juba õppinud rahulikult koos eksisteerima keeruliste asjaoludega, aga teid imeb üha rohkem ja rohkem igatsus ja kurbus, räägib see sellest, et te ignoreerite oma hinge, see tähendab, et kogute vähehaaval valesid endale. Ei tasu oodata, kuni need valed kogunevad ja vallanduvad mingis elu vapustavas sündmuses.

Võtke paber, pliiats ja kirjutage välja: ma olen tüdinenud sellest, ma olen tüdinenud tollest jne – ja te näete, milles täpselt te endale valetate. Apaatia seisundiga toimetulekuks on väga lihtne viis – minna mõtetest tegudesse.Lihtsalt teha ükskõik millist tegevust, mis tekitab sümpaatiat ja imetlust antud hetkel. Ainult küllusest sünnivad parendused ja seda küllust (eelkõige sisemist) tuleb esmalt endas koguda.