Kujutate ette: kogu meie teaduse olemasolu aja, lõputute vaidluste ja teooriate kiuste teame me Universumi kohta kindlalt vaid üht: see, millest kõik sünnib, sinna see ka naaseb.

See on ainus tõeliselt kindel tõsiasi. Kõik muu on oletused.

Vaadake ringi:

● tähed sünnivad kosmilisest tolmust ja muutuvad lõpuks taas tolmuks
● taimed kasvavad mullast ja naasevad mulda
● meie keha kujuneb selle maailma aatomitest ja laguneb pärast surma samadeks aatomiteks

Miski ei liigu lõputul sirgel „ainult edasi“. Kõik käib ringi.

Ja see seadus ei kehti ainult looduses. See on ka mõtte seadus: kui saadad Universumisse negatiivse mõtte, naaseb see oma allikasse negatiivse tulemusena.

Siit tuleneb oluline mõte:

kui kõik naaseb oma algusesse, siis naaseb ka inimene oma Allikasse. Seda Allikat võib nimetada erinevalt — Jumal, Absoluut, Kõrgem Mõistus, Loodus. Nimi pole kõige olulisem. Sisu on üks:

kõik lähtub Temast ja kõik pöördub Tema juurde tagasi. Nii nagu ookean koosneb lugematutest lainetest, nii koosneb kogu maailma elu miljarditest väikestest eludest. Ja nagu laine tõuseb ning vajub tagasi ookeani, nii on ka iga elu ajutine avaldumine millestki lõpmatult suuremast.

Nüüd peamine küsimus:

kas see tagasipöördumine on kaotus või kõrgema seisundi leidmine? Jooga õpetus ja iidne filosoofia ütlevad: see ei ole langus, vaid kojutulek.

Nende vaatenurgast on inimese algne olemus puhas, terviklik ja täiuslik. Kuid maailma tulles inimene justkui „unustab“ selle. Ta samastab end ainult kehaga, rolliga, probleemidega, õnnestumiste ja ebaõnnestumistega.

See on omamoodi „langus“ — kuid seda ei tasu võtta karistusena. See on uurimine ja sukeldumine kogemusse.

Me liigume justkui „alla“ sellesse illusoorsesse vormide maailma: mured, pingutused, võitlus, soovid. Jõuame piirini — pettumuste, väsimuse ja tähenduse küsimusteni.

Ja ühel hetkel toimub sees pööre: inimene hakkab otsima mitte ainult väljast, vaid pöördub ka sissepoole — küsimustega kõige mõtte kohta ja sooviga tunda oma Tõelist Loomust.

See ongi liikumise algus tagasi — oma Allika poole.

Seda saab seletada mitmel viisil:

Duaalsuse vaatenurgast: me tulime Jumalast, elasime inimelu ja pöördume tagasi Jumala juurde.

Sügavamas, ühtsuse mõistmises: oma tõelise loomuse poolest pole inimene kunagi olnudki millestki eraldiseisev — ta on Jumaliku avaldumine, lihtsalt ajutiselt unustanud.

Kui seda mõista, ei näi elu enam mõttetu jooksu või tupikteena, vaid suure ringina:

Allikast — läbi inimelu kogemuse — tagasi Allika äratundmiseni.

Ja kõik, mida me läbime — rõõmud, kaotused, vead, saavutused — ei ole juhuslik. Need on teekonna osad, mis viivad meid lõpuks mitte tühjusesse, vaid sügavama arusaamiseni sellest, kes me tegelikult oleme.