Jätkame ohvrite ja agressorite teemaga, mis moodustab selle igavese kannatuste ja draamade kolmnurga, milles elavad väga paljud inimesed. Seejuures reeglina ei teadvusta inimene end ei ohvri positsioonis toimuvate sündmuste hetkel ega ammugi mitte agressorina.

Kui küsida ükskõik milliselt inimeselt, kus ta teiste inimeste suhtes ise agressorina üles astub, siis väga vähesed tunnistavad, et midagi sellist on nendega juhtunud. Enamik tõstab üllatunult kulmud ja on hämmeldunud: “Mina? Ei iial. Ma olen nii hea, nii tore, aga agressor – see pole kindlasti minu teema.” Kui sa arvad samamoodi, siis ära kiirusta järeldustega.

Asi on selles, et Karpmanni kolmnurgas vahetuvad agressor, ohver ja päästja rollid omavahel. Ei ole neid inimesi, kes on alati eranditult ainult ohvri rollis või ainult agressorina või päästjana. See inimene, kes hüppab ükskõik millisesse stsenaariumisse sellest kolmnurgast, hakkab vaheldumisi elama läbi kõiki neid rolle.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.