Kuni meie emad-isad võitlevad õiguse eest otsustada, kuidas meie seda elu elame, astuvad mängu “teised inimesed”, kes kindlasti midagi mõtlevad, ütlevad, häbistavad, kadetsevad ja palju muud vastuseks meie tegudele. See koguv kujuteistest inimestest harva on positiivne, toetav või vähemalt neutraalne meie suhtes ja meie tegude suhtes. Enamasti esindavad “teised inimesed” end mingit tüüpi range ja nõudliku õpetajate või järelevalvajatena, kes ootavad ainult põhjust naeruvääristamiseks ja hukkamõistuks. “Teised inimesed” on väga tähelepanelikud ja väga kategoorilised. Pole mingit musta ja valget varjundit, pole mingit õigust eksida.

Sellest ei piisa, et “teised inimesed” on koguv kuju, mitte mingid konkreetsed inimesed (kuni sügavamale kaevama hakkad). Siiski on väga oluline, milline pilt meist endist nende inimeste jaoks on kujunenud ja kui oluline on seda kujutist toetada, säilitades selle väärtusliku ettekujutuse endast. Oleme valmis ohverdama oma õigused, aja, raha ja mida iganes. Peaasi, et meie kohta teiste arvamus mitte halveneks. Teistele inimestele ei saa pettumust valmistada, ega neil lasta endast halvasti arvata. Keegi ei vii läbi ühiskondlikku arvamusküsitlust, tagasisidet ei koguta ja kõik tööd enda ettekujutuse säilitamiseks viiakse läbi ainult fantaasias. Tekib uus reaalsus, kus keegi on esitanud nõuete nimekirja, mida tuleb täita, saades ümbritsevatelt mingisuguseid hinnanguid. Miks? See on oluline mõista.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

Sõltuvus teiste inimeste arvamusest võtab meilt iseseisvuse, sest meie enda arvamus pole piisav, see peab olema kellelegi väliselt toetatud. Sama võib öelda ka tunnete kohta (“teised inimesed” tunduvad kuidagi paremini teadvat, kuidas ja mida peaksime tundma). Me ei võta arvesse oma soove ja vajadusi ning lavastame stseene ümbritseva jaoks, et saada kinnitust. Kõik see loob soodsa pinnase sisekonfliktide arenguks “tahan” ja “pean”, üldise rahulolematuse oma eluga,  ning seejärel kibestumine kõigi ümbritsevate suhtes. Kontrolli end hindamissõltuvuse olemasolu suhtes.

Hinnangulise sõltuvuse tunnused:

hirm iseseisvate otsuste vastu võtmise ees (peate kindlasti konsulteerima);

hirm oma arvamuse väljendamise, oma vaatepunkti väljaütlemise, kellegi oma küsimusega haiget tegemise, kellegi häirimise, kellegagi konflikti astumise ees;

raske andestada midagi (abi, antud sõna, võlg tagasi maksta jne), raske oma arvamust kaitsta, oma joont hoida;

raske keelduda neilt, kes sinule mingil määral tähtsad on, seetõttu on neil väga mugav istuda teie kaelal, riputades jalad alla, ja tead sellest, kuid ei saa midagi teha;

mis tahes kriitika on lihtsalt talumatu (isegi konstruktiivne);

võõra reaktsiooni kalkuleerimine

igal viisil püüdlemine heakskiidu, kiituse poole (samal ajal pole enamasti usku sellesse kiitusesse), tahad head muljet jätta;

teine ​​inimene sinu arvates  on küpsem, tugevam, võimsam, tema ideed, soovid ja vajadused on sinu omadest olulisemad;

oled valmis loobuma kõigist oma soovidest ja plaanidest, kui see vähemalt osaliselt hävitab teiste inimeste head arvamused sinu kohta (mille tagajärjel tunned end ebaõnnestununa, kasutuna, nõrgana).

Nimekiri on üsna muljetavaldav, ning siin on palju ruumi sisemiseks tööks. Tundub, et me arvame, et teine inimene arvab midagi meist ja oleme juba valmis kõik maha jätma, pettuma, solvuma. See tähendab, et me otsustasime teise inimese eest, mida ta arvab, kuidas ta hinnangu annab ja millise järelduse teeb, küsimata temalt. Meile ei piisa oma mõistusest, nii et me anname endale võõra mõistuse. Faktiivselt võttes võtame me inimeselt ära tema vabaduse mõelda, me võtame endalt ära vabaduse tegutseda. See kõik juhtub väljamõeldud tegelikkuses ja selle fantaasia eest oleme valmis maksma kõige kallima, mis meil on – oma võimaluste, arengu, aja.

Tegelikkus näeb välja hoopis teistsugune: inimesed võivad mõelda mida tahes (positiivses või negatiivses võtmes), inimesed võivad üldse mitte tähelepanu pöörata, inimesed võivad ärrituda ja sisestada omaenda tähenduse, näha mida tahes oma elukogemuse prisma kaudu. Inimesed näevad maailma oma valu, kogemuse, seadistuste prisma kaudu.

Mida saaks teha? Esiteks, anda inimestele tagasi õigus vabalt mõelda, hinnata ja teha järeldusi. Teiseks, töötada põhjustega, miks hindamissõltuvus tekkis. Kunagi (tõenäoliselt lapsepõlves) oled omaks võtnud, et pead käituma hästi, et oleks rahulik ja turvaline, ning, et sind armastatakse. Kuid täiskasvanud elus on reeglid muutunud. On aeg õppida iseseisvaks ja olla tähelepanelik teiste arvamuse suhtes, mitte sõltuda sellest.