Millal see kaos ja sagimine lõpeb? Tõenäoliselt mitte kunagi päriselt. Me liigume oma teel edasi ning läbime ikka ja jälle olulisi etappe. Paljud pürgivad praegu “4D” või “5D” poole ja usuvad, et seal ootab lõpuks õnnistus ning kergendus. Selle teksti mõte on aga, et see ei saabu lihtsalt “kuskil seal”. Seni, kuni oleme materiaalses maailmas ja füüsilises kehas, jääb kogemus paratamatult piiratud ja kohati moonutatud. Samal ajal kutsutakse meid kogema õnne ja selguse välgatusi, mis tekivad kontaktist oma Kõrgema Minaga. Kui inimene on neid kasvõi korraks — isegi häguselt — tundnud, hakkab ta neid otsima kogu elu.

Miks me siia sattusime, ja veel nii keerulistesse tingimustesse? Selle vaate järgi rändavad hinged vabalt avaras kosmoses ning valivad kohti, kus on võimalik saada eriline ja väärtuslik kogemus. Selles kaootilises kolmemõõtmelises maailmas ongi võimalik kogeda midagi ainulaadset: kas me suudame “mängu” sisenedes ja oma mitmemõõtmelise mineviku unustades siiski meenutada, kes me tegelikult oleme, või mitte? See on hingele ja vaimule põnev, aga raske katse — läbida “ülesanded”, kukkuda ja tõusta korduvalt ning lõpuks väljuda kehastumiste ringist teistsuguse arusaamisega.

Seda nimetatakse mänguks, kuid päris inimlike tagajärgedega: kaotused, valu, pikk taastumine pärast “pimeduse” ja süsteemi lõkse, hingevalu ja tunne, et justkui midagi ei saa muuta. Paljud lahkuvad sellest kogemusest rahulikult isegi siis, kui nad ei tunne end võitjatena — kuid neil on kaasas väga suur elukogemus füüsilises reaalsuses. Seejärel liigutakse edasi järgmisse etappi ja seatakse endale uus väljakutse.

Kvantprotsessi kirjeldatakse siin kui terviku ühe osa avaldumist, “üleminekut” kui võnkesageduse tõusu. Neid samme on palju: nad tõstavad järk-järgult nii maailma kui ka meie enda “vibratsiooni”. Kui uue tasemega kohaneme, järgneb järgmine hüpe. Tekst rõhutab, et viimaste aastakümnete jooksul on neid hüppeid olnud korduvalt ning protsess ei peatu — see käib iga päev.

Viimased nädalad ja päevad on autori järgi eriti tundlikud: energiad tulevad lainetena, “välgatus välgatuse järel”, ning see muudab ülemineku intensiivsemaks. Teisisõnu: oleme selle käsitluse järgi kõige aktiivsemas faasis. Kui sisemise töö kaudu suudame seda kõike vastu võtta ja “hoida” ilma kokku kukkumata, jõuame üle murdepunkti kergemalt. Siis eristuvad erinevad tasandid selgemini ja igaüks jätkab justkui oma ruumis.

Aga seal, kus miski on nõrk, see kipub murduma. Negatiivsus võib esile tulla valel hetkel ja reaktsioonid võivad olla teravamad kui varem — nagu “pidurid oleksid kadunud”: ärritus, viha ja agressioon levivad kergesti. Miks? Sest paljud püüavad instinktiivselt naasta vana maailmapildi juurde, kuid see enam ei tööta ega seleta toimuvat. Samas kipume endale sisendama, et kõik on “vaid lühike periood” ja varsti rahuneb. Selle teksti mõte on vastupidine: protsess on pikaajaline ning sellele vastu seista pole mõtet, samuti pole mõtet klammerduda kindlatesse ettekujutustesse, kuidas “peaks” minema.

Iga väike lahkheli argielus võib käivitada tugeva emotsioonitormi. Harjumusest “plahvatame”, kuid kõrge sagedusega voog justkui korrigeerib meid kohe. Tekst kirjeldab suurt lõhet meie vana arusaama ja “Absoluudi valguse” vahel, mis surub meid vana kestast välja — et me muutuksime, puhastuksime ja seisaksime uues selguses.

Osalemist selles nähakse tohutu võimalusena: ainulaadne hetk, mis ei pruugi korduda samal kujul. Samal ajal toimub paralleelselt kaks süsteemi: vana 3D loogika ja uus, mis kohandab inimest muutunud reaalsusega. “Maatriksist väljumine” tähendab siin püüdu lahkuda duaalsusest (hea–halb, õige–vale jne), mis seob käed ja takistab arengut, ning näha, mis on nende piiride taga. Järk-järgult tekib tunne oma mitmemõõtmelisest olemusest: et kogemus pole nii kitsas, kui varem tundus, ja et palju toimub “siin ja praegu”.

Kõigile ei ole see lihtne. Erinevas vanuses inimesed elavad seda läbi erinevalt: nooremad kohanevad kehaliselt ja vaimselt sageli kiiremini, kuid võivad olla emotsionaalselt kõikuvamad; vanematel võib muutus tulla raskemalt, sest kehal on rohkem “inertsust”, harjumusi, hirme ja kogunenud pingeid. Samas muutub teadvus ikkagi nii palju, kui hing ja vaim võimaldavad — lihtsalt aeglasemalt.

Kehas ei pruugi algul olla “nähtavaid” muutusi, pigem sisemised aistingud. Mõned tunnevad suuremat vastupidavust, teised uneprobleeme, valu või närvipinget. Tekst seostab seda ümberhäälestumisega: algul muutub “eeterlik” tasand, mis justkui valmistab ette uut füüsilist kogemust, ja see toimub aeglaselt ning märkamatult. Mõte on, et pole vaja kiirustada või nõuda kohe tulemusi — parem on jälgida oma tundeid ja mõtteid ning õppida kõrgsageduslikus režiimis rahulikumalt püsima.

Mõnikord tekib arusaam, et paljud asjad juhtuvad iseenesest: ilma kontrolli ja liigse pingutuseta. Siis on valik lihtne, aga mitte alati kerge — kas lasta sellel energial end läbida või peituda ja oodata, kuni järgmine laine tuleb veel teravamalt. Tekst ütleb, et varem võis üleminekust rääkimine tunduda naeruväärne, kuid nüüd on see muutunud “päriseks”: valu ja surve on jõudnud ka mõtlemise tasandile, ja justkui rahulik elu asendub äkki kogu maailma raskusega.

Edasi rõhutatakse, et virisemine, vastupanu, süüdistamine ja peitumine ei vii heale tulemusele. Püsima jääb see, kes võtab hetke vastu. Paljud on muutustega juba ammu samm-sammult kaasas käinud, kasvatades endas distsipliini, muutes harjumusi ja õppides negatiivsust mitte toita. Neid nähakse kui ülemineku “eesliini” — neid, kes külvavad uusi seemneid. Aga põhitingimus on sama: teadlikkus.

Üks märgatav muutus on see, et vanad reaktsioonid nõrgenevad: tahaks nagu solvuda “harjumusest”, kuid see ei tööta enam. Palju muutub ebaoluliseks. Samas võib teiste inimeste negatiivsus meid veel segadusse ajada, kuid me ei haaku sellega nii nagu varem — ja see teeb meid nende taustal “kummaliseks”. Isiklikud draamad, vanad sõprussuhted ja huvid võivad hajuda; kaob soov kõigile meeldida ja pidevalt end tõestada. Palju sellest, mis pinnale tuleb, “põleb” kiiresti läbi. Ja kõige kindlam tugi on sisemine suund — oma hing ja kohalolu.

Tekst räägib ka sellest, et teadvusesse justkui “laetakse” uut infot: seda tuntakse, kuid alati ei mõisteta. Nagu oleks palju signaale, kuid puudub veel “tõlkija”, mis muudaks need kohe arusaadavaks. Siis ühel hetkel tuleb taipamine — mitte loogilise järeldusena, vaid selge teadmisena. See avardab tajusid ja annab tunde, et meie ühendus reaalsusega on laiem kui ainult igapäevane maaelu.

Kokkuvõttes: protsess kiireneb ja jätab meisse midagi püsivat. Kõrgel sagedusel olles on teadmised ja sisemine selgus kättesaadavamad, kuid kohanemine võib tulla koos kehaliste ja emotsionaalsete kõikumistega. Tundlikkus teiste valu ja tasakaalutuse suhtes suureneb; vahel tekib viha küsimusega “miks ma pean seda tundma?”. Selle teksti vastus on: ei peagi “kandma”, vaid tuleb muuta suhtumist ja õppida uut tajumahtu teisiti kasutama.

Lõpus jõutakse mõtteni, et mitte kõik inimesed ei taju maailma ühtemoodi: mõned näevad kitsamat pilti, teised laiemat. Seetõttu tekib võõrandumine, igatsus “ära minna” ja arusaamatus. Samas ei kuulutata teisi halbadeks — nad lihtsalt valivad teise tee. Üleminek toimub läbi inimeste endi: “valgus” peab saama meis liikuda ilma takistuste ja moonutusteta. See raputab neid, kes voolu vastu seisavad, sest ei ole nii, et muutus toimub kuskil “väljas” ja meie lihtsalt korjame vilju. Varem või hiljem puutub igaüks kokku tõega, ja kui see puudutus toimub, muudab see mitte ainult inimest, vaid võib mõjutada ka maailma.

Ja viimaseks: tõde ei sünni paljude vastukäivate arvamuste segust. Paljudest vääratest väidetest ei teki iseenesest õiget. Selle teksti järgi on pimeduse hajutamise ainus tee lasta valgusel sisse tulla — enda sisse ja oma ellu.