Agressioonist

Igapäevaelus peetakse agressiooni sageli millekski halvaks, häbiväärseks, ning seda võrreldakse vihaga. Paljud meist jätkuvalt kuulevad endas vanemate hääled: “Ära ole vihane”, “Viha on patt”, “Miks Sa oled nii tige?”

Me kasvame üles ja nendest häältest saab meie sisemine hääl. Me peidame oma loomulikke tundeid intelligentsuse, korralikkuse ja põlguse maski taha. Paljudel on säilinud illusioon nende kõikvõimsusest: mis siis, kui ma kasutan oma agressiooni kellegi vastu? Kõik see takistab meil olla see, kes me tegelikult oleme, kaitsta oma piire ja saavutada seda, mida tahame.

Kui me lubame rikkuda meie psühholoogilisi ja keha füüsilisi piire või piirame iseennast tekkib ärritus. Ärritus on hea funktsionaalne marker sellest, et inimese ja maailma vahelisel piiril on midagi valesti. Tavaliselt inimene väljendab seda seisundit mingil kergekujulisel kujul  näiteks turtsub või näitab oma näoilmega. Samas inimene üritab näidata kuidas temaga saab käituda ja kuidas mitte. Kui inimene märkab endas ärritust kuid seda ignoreerib, ärritusest kiirelt tekkib tigedus. See on tugevam tunne ja vajab rohkem energiat. Sellest ei piisa kui inimene ainult räägib, vajalik on selle tugeva emotsiooni väljendamine ja tavaliselt see toimub läbi karjumise. Kui inimene pidevalt kannab endas tigedust tekib viha. Olles viha seisundis saab seda väljenda ja näidata oma suhtumist, kuid jääda kontaktis teiste inimestega. Mõnedes paarides viha tunnet kasutatakse enda huvide ja arvamuste eest seismiseks, ainult nii inimesed lähenevad, mõistavad ja kuulevad teineteist. Kuid sellistes suhetes tuleb otsida muud lähenemise viisi. Ohtlik on siis, kui inimene ignoreerib oma viha ja seda ei väljenda. Eriti ohtlikud on need inimesed kes elavad vihaga, vaikivad ja kannatavad. Selle inimese vihast tekkib raev. Olles sellises seisundis inimene kaotab kontakti teiste inimestega, ta on vaid kontaktis oma raevuga ja  inimene on võimeline kõigeks.

On olemas suhted, kus üritatakse näidata, et kõik on korras, puuduvad konfliktid. Tihti ohverdatakse näilise stabiilsuse saavutamiseks  tunnete siirust ja tõelist lähedust. See on kahe inimese valik ja see kaitseb neid üksinduse ja võimalike muudatuste hirmust, kuid lõpuks see on kurb valik. Sellistes suhtes puudub kontakt ja toimub tunnete jahtumine, see soodustab truudusetuse või sõltuvuste tekkimist (arvutid, alkoholism, töösõltuvus, hasartmängud). Tihti sellistes peredes on haige laps, kuid tegelikult probleem on vanemate omavahelises suhtes ja laps vaid peegeldab vanematele suhte probleeme läbi haiguste. Tihti inimesed suruvad alla oma negatiivsed emotsioonid, millest pärast tekkib haigus. Tuleb mõista, et agressioon on võimalus teha samm edasi ja muuta suhtumist endasse. Inimene vajab oma viha energiat, eriti kui oskab seda suunata eesmärkide saavutamisele. Kuid paljud inimesed jätkuvalt elavad sisemise programmiga „vaiki ja kannata“.

Sinu ees on minu uus koduleht, siit lehelt näed minu loodud videoid ja saad lugeda minu kirjutatud artikleid, kõik sellel lehel on suunatud sinu toetusele ja loodan, et see aitab Sul saada selgust ja mõistmist selles osas, mis praegu toimub meie ümber.

Sotsiaalmeedia

Jäta enda kommentaar